õnnetu

From Wiktionary, the free dictionary
Jump to navigation Jump to search

Estonian

[edit]

Etymology

[edit]

From Proto-Finnic *onnët'oin, equivalent to õnn +‎ -tu. Compare Finnish onneton.

Adjective

[edit]

õnnetu (genitive õnnetu, partitive õnnetut, comparative õnnetum, superlative kõige õnnetum)

  1. unhappy
  2. unlucky, unfortunate

Inflection

[edit]
Declension of õnnetu (ÕS type 1/ohutu, no gradation)
singular plural
nominative õnnetu õnnetud
accusative nom.
gen. õnnetu
genitive õnnetute
partitive õnnetut õnnetuid
illative õnnetusse õnnetutesse
õnnetuisse
inessive õnnetus õnnetutes
õnnetuis
elative õnnetust õnnetutest
õnnetuist
allative õnnetule õnnetutele
õnnetuile
adessive õnnetul õnnetutel
õnnetuil
ablative õnnetult õnnetutelt
õnnetuilt
translative õnnetuks õnnetuteks
õnnetuiks
terminative õnnetuni õnnetuteni
essive õnnetuna õnnetutena
abessive õnnetuta õnnetuteta
comitative õnnetuga õnnetutega