keelto

From Wiktionary, the free dictionary
Jump to navigation Jump to search

Ingrian

[edit]

Etymology

[edit]

From keeltää (to forbid) +‎ -o. Akin to Finnish kielto.

Pronunciation

[edit]

Noun

[edit]

keelto

  1. ban, prohibition

Declension

[edit]
Declension of keelto (type 4/koivu, lt-ll gradation)
singular plural
nominative keelto keellot
genitive keellon keeltoin, keeltoloin
partitive keeltoa keeltoja, keeltoloja
illative keeltoo keeltoi, keeltoloihe
inessive keelloos keellois, keeltolois
elative keellost keelloist, keeltoloist
allative keellolle keelloille, keeltoloille
adessive keellool keelloil, keeltoloil
ablative keellolt keelloilt, keeltoloilt
translative keelloks keelloiks, keeltoloiks
essive keeltonna, keeltoon keeltoinna, keeltoloinna, keeltoin, keeltoloin
exessive1) keeltont keeltoint, keeltoloint
1) obsolete
*) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl)
**) the comitative is formed by adding the suffix -ka? or -kä? to the genitive.

References

[edit]
  • Ruben E. Nirvi (1971) Inkeroismurteiden Sanakirja, Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, page 162