sõlm

From Wiktionary, the free dictionary
Jump to navigation Jump to search

Estonian

[edit]

Etymology

[edit]

From Proto-Finnic *solmi, from Proto-Finno-Ugric *ćolme. Cognate to Finnish solmu, Votic sõlmi and sõlmu, Livvi solmi, Moksha [script needed] (śulma), and Hungarian csomó.

Noun

[edit]

sõlm (genitive sõlme, partitive sõlme)

  1. knot

Declension

[edit]
Declension of sõlm (ÕS type 22i/külm, length gradation)
singular plural
nominative sõlm sõlmed
accusative nom.
gen. sõlme
genitive sõlmede
partitive sõlme sõlmi
sõlmesid
illative sõlme
sõlmesse
sõlmedesse
sõlmisse
inessive sõlmes sõlmedes
sõlmis
elative sõlmest sõlmedest
sõlmist
allative sõlmele sõlmedele
sõlmile
adessive sõlmel sõlmedel
sõlmil
ablative sõlmelt sõlmedelt
sõlmilt
translative sõlmeks sõlmedeks
sõlmiks
terminative sõlmeni sõlmedeni
essive sõlmena sõlmedena
abessive sõlmeta sõlmedeta
comitative sõlmega sõlmedega