kõnekeel

From Wiktionary, the free dictionary
Jump to navigation Jump to search

Estonian

[edit]

Etymology

[edit]

From kõne +‎ keel.

Noun

[edit]

kõnekeel (genitive kõnekeele, partitive kõnekeelt)

  1. a language as it is commonly spoken, a vernacular, colloquial language

Declension

[edit]
Declension of kõnekeel (ÕS type 13/suur, length gradation)
singular plural
nominative kõnekeel kõnekeeled
accusative nom.
gen. kõnekeele
genitive kõnekeelte
partitive kõnekeelt kõnekeeli
illative kõnekeelde
kõnekeelesse
kõnekeeltesse
kõnekeelisse
inessive kõnekeeles kõnekeeltes
kõnekeelis
elative kõnekeelest kõnekeeltest
kõnekeelist
allative kõnekeelele kõnekeeltele
kõnekeelile
adessive kõnekeelel kõnekeeltel
kõnekeelil
ablative kõnekeelelt kõnekeeltelt
kõnekeelilt
translative kõnekeeleks kõnekeelteks
kõnekeeliks
terminative kõnekeeleni kõnekeelteni
essive kõnekeelena kõnekeeltena
abessive kõnekeeleta kõnekeelteta
comitative kõnekeelega kõnekeeltega

Derived terms

[edit]

Further reading

[edit]
  • kõnekeel”, in [EKSS] Eesti keele seletav sõnaraamat [Descriptive Dictionary of the Estonian Language] (in Estonian) (online version), Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus (Estonian Language Foundation), 2009