määrsõna

Estonian

Etymology

From määr +‎ sõna.

Noun

määrsõna (genitive määrsõna, partitive määrsõna)

1. (grammar) adverb

Declension

Declension of määrsõna (ÕS type 17u/sõna, no gradation)
		singular	plural
nominative		määrsõna	määrsõnad
accusative	nom.
	gen.	määrsõna
genitive			määrsõnade
partitive		määrsõna	määrsõnu määrsõnasid
illative		määrsõnna määrsõnasse	määrsõnadesse määrsõnusse
inessive		määrsõnas	määrsõnades määrsõnus
elative		määrsõnast	määrsõnadest määrsõnust
allative		määrsõnale	määrsõnadele määrsõnule
adessive		määrsõnal	määrsõnadel määrsõnul
ablative		määrsõnalt	määrsõnadelt määrsõnult
translative		määrsõnaks	määrsõnadeks määrsõnuks
terminative		määrsõnani	määrsõnadeni
essive		määrsõnana	määrsõnadena
abessive		määrsõnata	määrsõnadeta
comitative		määrsõnaga	määrsõnadega

Synonyms

• adverb