ebakindlus

From Wiktionary, the free dictionary
Jump to navigation Jump to search

Estonian[edit]

Etymology[edit]

From ebakindel (uncertain) +‎ -us.

Noun[edit]

ebakindlus (genitive ebakindluse, partitive ebakindlust)

  1. uncertainty, insecurity

Declension[edit]

Declension of ebakindlus (ÕS type 11/harjutus, no gradation)
singular plural
nominative ebakindlus ebakindlused
accusative nom.
gen. ebakindluse
genitive ebakindluste
partitive ebakindlust ebakindlusi
illative ebakindlusse
ebakindlusesse
ebakindlustesse
ebakindlusisse
inessive ebakindluses ebakindlustes
ebakindlusis
elative ebakindlusest ebakindlustest
ebakindlusist
allative ebakindlusele ebakindlustele
ebakindlusile
adessive ebakindlusel ebakindlustel
ebakindlusil
ablative ebakindluselt ebakindlustelt
ebakindlusilt
translative ebakindluseks ebakindlusteks
ebakindlusiks
terminative ebakindluseni ebakindlusteni
essive ebakindlusena ebakindlustena
abessive ebakindluseta ebakindlusteta
comitative ebakindlusega ebakindlustega
Declension of ebakindlus (ÕS type 9/katus, no gradation)
singular plural
nominative ebakindlus ebakindlused
accusative nom.
gen. ebakindluse
genitive ebakindluste
partitive ebakindlust ebakindluseid
illative ebakindlusesse ebakindlustesse
ebakindluseisse
inessive ebakindluses ebakindlustes
ebakindluseis
elative ebakindlusest ebakindlustest
ebakindluseist
allative ebakindlusele ebakindlustele
ebakindluseile
adessive ebakindlusel ebakindlustel
ebakindluseil
ablative ebakindluselt ebakindlustelt
ebakindluseilt
translative ebakindluseks ebakindlusteks
ebakindluseiks
terminative ebakindluseni ebakindlusteni
essive ebakindlusena ebakindlustena
abessive ebakindluseta ebakindlusteta
comitative ebakindlusega ebakindlustega