märk

From Wiktionary, the free dictionary
Jump to navigation Jump to search
See also: mark, Mark, and Márk

Estonian

[edit]

Etymology

[edit]

From Low German merk, merke.

Noun

[edit]

märk (genitive märgi, partitive märki)

  1. sign
  2. character (written symbol)
  3. badge
  4. token
  5. mark

Inflection

[edit]
Declension of märk (ÕS type 22e/riik, k-g gradation)
singular plural
nominative märk märgid
accusative nom.
gen. märgi
genitive märkide
partitive märki märke
märkisid
illative märki
märgisse
märkidesse
märgesse
inessive märgis märkides
märges
elative märgist märkidest
märgest
allative märgile märkidele
märgele
adessive märgil märkidel
märgel
ablative märgilt märkidelt
märgelt
translative märgiks märkideks
märgeks
terminative märgini märkideni
essive märgina märkidena
abessive märgita märkideta
comitative märgiga märkidega

Derived terms

[edit]
Compound words

Swedish

[edit]

Verb

[edit]

märk

  1. imperative of märka

Anagrams

[edit]