sõna

See also: sona and Soňa

Estonian

Etymology

From .

Pronunciation

• IPA^(key): /ˈsɤnɑ/, [ˈsɤnɑ]
• Hyphenation: sõ‧na

Noun

sõna (genitive sõna, partitive sõna)

1. word (unit of language)

Declension

Declension of sõna (ÕS type 17u/sõna, no gradation)
		singular	plural
nominative		sõna	sõnad
accusative	nom.
	gen.	sõna
genitive			sõnade
partitive		sõna	sõnu sõnasid
illative		sõnna sõnasse	sõnadesse sõnusse
inessive		sõnas	sõnades sõnus
elative		sõnast	sõnadest sõnust
allative		sõnale	sõnadele sõnule
adessive		sõnal	sõnadel sõnul
ablative		sõnalt	sõnadelt sõnult
translative		sõnaks	sõnadeks sõnuks
terminative		sõnani	sõnadeni
essive		sõnana	sõnadena
abessive		sõnata	sõnadeta
comitative		sõnaga	sõnadega

Derived terms

• arvsõna
• asesõna
• eessõna
• hüüdsõna
• kesksõna
• käändsõna
• liitsõna
• omadussõna
• pöördsõna
• sõnastik
• sõnaraamat

Further reading

• “sõna”, in [PSV] Eesti keele põhisõnavara sõnastik [Dictionary of Estonian Basic Vocabulary] (in Estonian) (online version, not updated), Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus (Estonian Language Foundation), 2014

---

Votic

Etymology

From .

Noun

sõna

1. word

Inflection

Declension of sõna
	singular	plural
nominative	—	—
genitive	—	—
partitive	—	—
illative	—	—
inessive	—	—
elative	—	—
allative	—	—
adessive	—	—
ablative	—	—
translative	—	—
*) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl) **) the terminative is formed by adding the suffix -ssaa to the short illative (sg) or the genitive. ***) the comitative is formed by adding the suffix -ka to the genitive.

References

• Hallap, V., Adler, E., Grünberg, S., Leppik, M. (2012) Vadja keele sõnaraamat [A dictionary of the Votic language], 2nd edition, Tallinn