kohtuus

Definition from Wiktionary, the free dictionary
Jump to: navigation, search

Finnish[edit]

Etymology[edit]

kohta +‎ -uus

Pronunciation[edit]

  • Hyphenation: koh‧tuus

Noun[edit]

kohtuus

  1. moderation
  2. reasonableness, fairness

Declension[edit]

Inflection of kohtuus (Kotus type 40/kalleus, t-d gradation)
nominative kohtuus kohtuudet
genitive kohtuuden kohtuuksien
partitive kohtuutta kohtuuksia
illative kohtuuteen kohtuuksiin
singular plural
nominative kohtuus kohtuudet
accusative nom.? kohtuus kohtuudet
gen. kohtuuden
genitive kohtuuden kohtuuksien
partitive kohtuutta kohtuuksia
inessive kohtuudessa kohtuuksissa
elative kohtuudesta kohtuuksista
illative kohtuuteen kohtuuksiin
adessive kohtuudella kohtuuksilla
ablative kohtuudelta kohtuuksilta
allative kohtuudelleˣ kohtuuksilleˣ
essive kohtuutena kohtuuksina
translative kohtuudeksi kohtuuksiksi
instructive kohtuuksin
abessive kohtuudetta kohtuuksitta
comitative kohtuuksineen