üksik

From Wiktionary, the free dictionary
Jump to navigation Jump to search

Estonian[edit]

Etymology[edit]

From üks +‎ -ik.

Adjective[edit]

üksik (genitive üksiku, partitive üksikut)

  1. lonely, alone
  2. only, sole
  3. separate
  4. few
    Külas põles ainult mõni üksik tuli.
    Only a few lights were on in the village.

Declension[edit]

Declension of üksik (ÕS type 2/õpik, no gradation)
singular plural
nominative üksik üksikud
accusative nom.
gen. üksiku
genitive üksikute
partitive üksikut üksikuid
illative üksikusse üksikutesse
üksikuisse
inessive üksikus üksikutes
üksikuis
elative üksikust üksikutest
üksikuist
allative üksikule üksikutele
üksikuile
adessive üksikul üksikutel
üksikuil
ablative üksikult üksikutelt
üksikuilt
translative üksikuks üksikuteks
üksikuiks
terminative üksikuni üksikuteni
essive üksikuna üksikutena
abessive üksikuta üksikuteta
comitative üksikuga üksikutega