hüpik

Estonian

Etymology

From hüppama +‎ -k

Noun

hüpik (genitive hüpiku, partitive hüpikut)

1. jumper, bouncer (someone or something that jumps)

Inflection

Declension of hüpik (ÕS type 2/õpik, no gradation)
		singular	plural
nominative		hüpik	hüpikud
accusative	nom.
	gen.	hüpiku
genitive			hüpikute
partitive		hüpikut	hüpikuid
illative		hüpikusse	hüpikutesse hüpikuisse
inessive		hüpikus	hüpikutes hüpikuis
elative		hüpikust	hüpikutest hüpikuist
allative		hüpikule	hüpikutele hüpikuile
adessive		hüpikul	hüpikutel hüpikuil
ablative		hüpikult	hüpikutelt hüpikuilt
translative		hüpikuks	hüpikuteks hüpikuiks
terminative		hüpikuni	hüpikuteni
essive		hüpikuna	hüpikutena
abessive		hüpikuta	hüpikuteta
comitative		hüpikuga	hüpikutega

Derived terms

• mudahüpik
• hüpikaken
• hüpikreklaam
• hüpiknukk
• hüpikämblik

See also

• hüppaja