kuluma
Finnish
Etymology
kulua (“to wear, erode”) + -ma
Noun
kuluma
Declension
Inflection of kuluma (Kotus type 10/koira, no gradation) | |||
---|---|---|---|
nominative | kuluma | kulumat | |
genitive | kuluman | kulumien | |
partitive | kulumaa | kulumia | |
illative | kulumaan | kulumiin | |
singular | plural | ||
nominative | kuluma | kulumat | |
accusative | nom. | kuluma | kulumat |
gen. | kuluman | ||
genitive | kuluman | kulumien kulumain rare | |
partitive | kulumaa | kulumia | |
inessive | kulumassa | kulumissa | |
elative | kulumasta | kulumista | |
illative | kulumaan | kulumiin | |
adessive | kulumalla | kulumilla | |
ablative | kulumalta | kulumilta | |
allative | kulumalle | kulumille | |
essive | kulumana | kulumina | |
translative | kulumaksi | kulumiksi | |
abessive | kulumatta | kulumitta | |
instructive | — | kulumin | |
comitative | See the possessive forms below. |