skeeleren

Dutch

Etymology

From skeeler +‎ -en.

Pronunciation

• IPA^(key): /ˈski.lə.rə(n)/

• Audio:

  (file)

• Hyphenation: skee‧le‧ren

Verb

skeeleren

1. (intransitive) to skate on in-line skates

   Synonym: inlineskaten

Inflection

Conjugation of skeeleren (weak)
infinitive	skeeleren
past singular	skeelerde
past participle	geskeelerd
infinitive	skeeleren
gerund	skeeleren n
	present tense	past tense
1st person singular	skeeler	skeelerde
2nd person sing. (jij)	skeelert, skeeler2	skeelerde
2nd person sing. (u)	skeelert	skeelerde
2nd person sing. (gij)	skeelert	skeelerde
3rd person singular	skeelert	skeelerde
plural	skeeleren	skeelerden
subjunctive sing.1	skeelere	skeelerde
subjunctive plur.1	skeeleren	skeelerden
imperative sing.	skeeler
imperative plur.1	skeelert
participles	skeelerend	geskeelerd
1) Archaic. 2) In case of inversion.

Derived terms

• skeeleraar